fbpx

Asulakoht

Teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.
Tumedatoonilise kultuurkihi pikkus oli loode-kagu suunas 120 m, laius 40-50 m, alal on jälgitav nõrk kallak kirde poolt edela suunas. Paraku drenaažikraavide kaevamisel laigupiirjooned ähmastusid oluliselt ja praegu on need vaid üksikutes kohtades eristatavad. Mullakiht on kirjeldatavas kohas suhteliselt õhuke, paksusega keskmiselt 25-30 cm. Algselt võis mullakiht olla siin tüsedam, kuid kaldjalt alalt erodeerub pidevalt künnikihti alla, lääne poole. Mainitud tumeda laigu alalt on leitud rohkesti savinõukilde (eriti põhjaosas), mis ilmselt osutavad varasemale asulakihile. II aastatuhande algul p Kr on ala võetud kasutusele maa-aluse kalmistuna, kus esineb nii 11.-12.sajandi põletamata matuseid, kui ka maa-aluseid põletusmatuseid. Hauad on olnud väikese sügavusega, maaharimisel on matuseid segi pööratud ja leiuaines sattunud künnikihti. Intensiivsem põletamata matuste leviala jääb tumeda laigu kaguossa (kivikalme reg nr 9420 joonest 50-100 m loode pool, Raigastvere teest 30-50 m edelas), osalt ka laigust 1õuna pool. Mullalt võis leida rohkesti põletamata luutükke ja muinasesemeid (pronksehted-sõled, käevõrud jne.)11.oktoobril 1989.a leiti kivikalme joonest 75 m loode pool (teest 30 m) maaharimise lõhutud matuse jälgi, muuhulgas ka pronksist kaalude katke. Põletamata luid esines laiemaltki, kui vaid kaguosas. Kohati oli kündmisel sahk kandnud leide kaugemalegi, tumeda laigu põhjaossa. Põletusmatuste jälgi (kohati üsna tugevasti põlenud luukilde, tules deformeerunud muinasesemeid) on leitud peamiselt tumeda laigu alalt, enamasti kivikalme joonest 90-140 m loode poolt. Näib, et siin ei ole tegemist 1õhutud kivikalmest jäänud põletusmatuste jäänustega, vaid siiski maa-aluste põletushaudadega. Viimased on sel juhul olnud väikese sügavusega, saades kahjustatud põlluharimisel. Kündmisel ei ole sahk pisukesi luukilde ja esemekatkeid arvatavasti siiski eriti laiale alale kandnud (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).
Seni kogutud juhuleidude põhjal võib muistise ajaloos eristada järgmisi etappe. Asulakoha tumeda kultuurkihiga laik oleks põhiosas dateeritav I aastatuhandesse pKr (arvatavasti II poolde). II aastatuhande algul võeti ala kasutusele matmispaigana. Koos varasemate põletusmatustega on esindatud ka 11.-12. sajandi maa-alused matused. Muistise ülddateering oleks seega I aastatuhat-11.-12.sajand pKr. Muistise avastas 1975.a novembris arheoloog A. Lavi. Kuna tookord leiti tumeda värvusega laigu alalt vaid keraamikat, esitati paik kaitse alla võtmiseks asulakohana. Edaspidi 1970.aastate 1õpul ja 1900.aastatel inspekteeris arheoloog A. Lavi ala korduvalt (leiud Ajaloo Instituudis). Nende tööde käigus avastati ka kalmeleide, mis pärinesid nii põletus- kui põletamata matustest. Mitmed pronks-ehted ja odaotsa katke leidis muinsushuviline Lauri Mets, kes andis esemed Ajaloo Instituudi arheoloogia kogudesse. Muistise alalt saadi muinasleide, põletatud ja põletamata luutükke ka 1980.aastate teisel poolel. Mälestisele on koostanud passi 1993.a oktoobris arheoloog A. Lavi (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).
Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti