fbpx

Kalmistu

Matmispaigale iseloomulik kalmerajatis, inimluud ning teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.
Tõnu talust ida pool paikneb põllumaal veidi kõrgem seljak, mille idapoolse jätkuna Sääritsa põliselanike teatel ulatunud järve paarikümne meetri ulatuses kitsas, kõrgete kallastega neemik. Selle seljaku ja eriti neemiku kõrgemat idapoolset harja on kasutatud matmispaigana. Tänapäeval on seljaku idapoolne kõrgem hari suures osas haritav maa, kusjuures järveäärsele, keskmiselt 30 m laiusele ribale on peale 1984.-1985. a maaparandust istutatud männik. Kalmistu läänepoolsest piirist on looduslikke märke raske eristada. Arvestades teiste Ida-Eesti kalmistute uurimistulemusi, võiks läänepoolne ala ulatuda järvest 30-35 m lääne poole. Kalmistu säilinud osa täpsemaid piire on võimalik selgitada vaid arheoloogilistel uuringutel (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).
Kogutud leiuteadete põhjal tundub olevat tegemist 11.-12. sajandisse dateeritava kalmistuga. Rahvapärimuses on paik tuntud kui „Rootsi sõjamatuse koht“. Vanemate põliselanike teadetel lõhkunud Peipsi tormilained kalmistu kohal korduvalt kallast, uhtudes välja luustikke ja muinasesemeid. Eriti mäletatakse 1924. a kõrget veeseisu ja torme, mis järve ulatunud neemiku pea täielikult ära uhtusid. Just sel ajal uhtus tormilainetus kaldast välja ka kivimüraka, mis algselt oli maa sees. Põliselanikud kinnitavad, et luustikke ja esemeid olevat 1924. a leitud just suure maakivi juurest. Leiuteated kalmistult ja selle lähedustest on jõudnud 1930. a Elva muuseumi. Seoses planeeritavate maaparandustöödega kontrollisid 1930. a edastatud leiuteateid 1983. a A. Lavi ja A. M. Rõuk. Avastati asulakoht ja põliselanikud näitasid kätte ka muinaskalmistu asukoha. 1983. a suvel toimusid kalmistul päästekaevamised arheoloog A. Lavi juhatusel, mille käigus avastati kolm raudkivist varet, kus oli tehtud ka tuld (vt. A. Lavi kaevamisaruanne Ajaloo Instituudis). Uurimistulemusi on lühidalt tutvustanud A. Lavi ja J. Peets artiklis „Zur archäologischen Forshungen Ostestlands“ TA Toimetised, 1985, nr 4. Võib oletada, et nimetatud kivivared olid kalmistu alale rajatud seoses mingite matmisrituaalidega. Mälestisele on koostatud pass arheoloog A. Lavi poolt 1993. a jaanuaris (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).
Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti