fbpx

Kalmistu

Matmispaigale iseloomulik kalmerajatis, inimluud ning teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.
Kalmistu kujutab endast avatud maastikul ümbrusest esile kerkivat, õige madalat pikiteljega kirde-kagu suunalist seljakut. Geoarheoloog A. M. Rõugu teatel on tegemist Peipsi kunagise liivast kuhjunud rannavalliga. Kalmemäe pikkus on ligikaudu 150-160 m, laius keskmiselt 40-50 m. Kui suhteliselt kitsa harjaga seljaku lääne- ja edelaosa on selgepiirilisemad, siis kesk- ja idapoolne osa on märksa nõrgemalt eristuvad. Kohalike vanemate põliselanike teatel olevat kalmistu olnud varem kõrgem ja suhteliselt paremini silma paistnud, kuid kolhoosi ajal on seda madalamaks küntud (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal).
Seniste uurimistulemuste põhjal on Raatvere kalmistu dateering 10.-13. sajand. I aastatuhande lõpul rajati siinse seljaku kesk- ja idaosale rauasulatuskoht. 10.-11. saj algul võeti seljaku lääneosa kasutusele matmispaigana. Varasemate põletusmatuste kõrvale ilmusid 11. saj maa-alused põletamata matused. Mõlemad matmisviisid püsisid kasutusel muinasaja lõpuni. Tõenäoliselt on Kalmemäe alale maetud ka varakeskajal. Kalmistu alalt on korduvalt tulnud päevavalgele luid ja muinasleide, mis osalt on jõudnud ka muuseumikogudesse. 1970. aastatel hakati Kalmemäe alal kündma võimsate traktoritega, mille tulemusel lõhuti veelgi just väiksema matmissügavusega haudu. 1981.-1982. aastatel toimusid kalmemäel arheoloogilised päästekaevamised A. Lavi juhatusel. Uuriti peamiselt kalmemäe läänepoolset osa ja mõnevõrra ka keskosa. Avastati mitmete 11.-13. saj maa-aluste põletusmatustega haualohkude põhju. Välja puhastati 27 luustikku, mille hulgas oli nii 11.-12. saj dateeritavaid rikkaliku hauainventariga, kui ka arvatavasti keskaegseid leidudeta matuseid. On tähelepanuväärne, et 11. saj haudades oli maetud juba peaga lääne suunas. Seni Eestis ainulaadsed on kaks arvukate leidudega 11. saj sepahauda. Võis jälgida mitmeid omapäraseid jooni nii matmiskombestikus kui laiuaineses. 1981.-1982. aastate arheoloogilised kaevamised näitasid, et matmispaigana on peamiselt kasutatud Kalmemäe läänepoolset kõrgemat harjaosa, kusjuures edelaosas ulatus matmisala siiski ka kergelt kaldjale nõlvale. Põletusmatuste levikuala jäi rohkem Kalmemäe loodepoolsele otsale, mõnevõrra esines neid ka seljaku lõunapoolsel serval. Põletamata matuseid esines läänepoolsel harjal, osaliselt ka edela- ja lõunapoolsel nõlval kõikjal. Üksikuid leidudeta luustikke on avastatud ka Kalmemäe idaosas, mis tõenäoliselt osutab kalmistu perifeersele alale. Raatvere mõningaid uurimistulemusi on avaldanud A. Lavi ja J. Peets väljaandes Zur archäeologischen Forschunge Ostestlands. TA Toimetised, 1985, nr 4. Mälestisele on koostanud passi 1994. a jaanuaris arheoloog A. Lavi (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).
Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti