fbpx

Rõngu kirik, 1899.-1901. a

Ajastu tüüpiline sakraalhoone piirkonnas.
Ühelöövilise 3-traveelise pikihoone ja pikliku kooriruumiga algkirik püstitati tõenäolisel 14. sajandi lõpus, oletust kinnitavad 20. sajandi algul saadud arheoloogilised leiud. Pärast Liivi- ja Põhjasõja purustusi säilisid kirikust üksnes seinad. 1863 püstitati kõrge, diagonaalselt paiknevate tugipiilaritega läänetorn (J. G. Mühlenhausen). 1900 rekonstrueeriti kirik kapitaalselt R. M. von Engelhardti projekti järgi (ehitusmeister J. Hoppe). Pikihoone idaosa ja kooriruum lammutati ning ehitati uus avar idaosa, mis koosneb empooridega varustatud transeptilaadsest laiendist ja polügonaalselt lõppevast altariruumist. Viimase põhja- ja lõunaküljele ehitati käärkamber ja mitmed abiruumid. Samal ajal lisati lääneküljele trepikojad, mille kaudu pääseb oreliväärile ja torni ning fassaadid said neogooti kujunduse. R. M. von Engelhardti kavandatud interjööris domineerib teravkaarset silidervõlvi imiteeriv puitlagi. Altarimaal "Kolgata" (1901, L. Otto), orel (1874, W. Müllverstedt). (Eesti Arhitektuur. K. Alttoa)
Rõngu Miikaeli kiriku esmamainimine oli aastal 1413, kihelkonna kohta esimesed teated 1449. aastast.
Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti