fbpx

Maidla postijaama peahoone, 1864. a

19. sajandi keskpaiga kroonuarhitektuuri ja 19. sajandile iseloomuliku hoonetüübi iseloomulik näide. Mälestise tunnuseks on rajatise plaanilahendus ja ehitiste autentne välisilme ning säilinud algupärased hooneosad ja viimistluskihid ehitiste eksterjööris ja interjööris.
Ristküliku kujulise kavatise esiküljel on peahoone, külgedel paremal asusid hobusetall ja kaeraait, vasakul postipoiste elamu ja tõllakuur, hooviküljel kuur ja käimla. Hooned on ehitatud punasest tellisest krohvimata toortellisehitisena, erandliku laiaräästalise viilkatusega, mida algselt arvatavasti kattis sindelkatus. Ühekorruselise peahoone keskel on väike eeskoda pööningule viiva poolkeerdtrepiga, sellest ühelpool üks suurem ja teiselpool kaks väiksemat ruumi ja hooviküljel pikivaheseina taga veel kuus ruumi. esiküljel puitportikus nelja ümarsambaga. Säilinud on lihtne neogooti vormides valgmikuga välisuks, kõrged kuue ruuduga aknad. Laiu räästaid toetavad profileeritud sarikaotsad. Postijaama hooneid ühendas peahoonega kõrge tellismüür, milles mõlemal pool peahoonet olid hoovi sissesõiduväravad.
F.A. Königsmanni tüüpprojekti järgi 1861-1864 Tartu-Võru postimaantee äärde ehitatud postijaama ansambel (analoogiline sama maantee ääres, Põlva maakonnas asuva Varbuse postijaamaga). Postijaamade ajaloost Vanim kirjalik ürik sidepidamise algete kohta Eestis on ordumeister Volter von Plettenbergi poolt 1552 muhulasele Hanskele antud vabaduskiri, mis vabamehe Hanske ja tema järglased orjusest vabastamise kõrval ka esimesteks postivedamiskohuslasteks tegi. Regulaarsema postiside loomine Eestimaal on seotud Rootsis 20.02 1636 väljaantud postimäärusega. Ametisse pandi postikäskjalad, kes küll asendati 1643 kiiremate postiratsanike ehk postiljonidega. Reisijate ja posti vedu toimus tasu eest. Kavandati postijaamade võrgu loomine 2...4 miiliste (15...30 km) vahemaade järgi, kuid selle teostumine toimus aeglaselt. 1649 ja 1651 anti eeskirjad kõrtside ehitamise kohta maanteede äärde, mille järgi kõrtsid pidid kujunema hobupostijaamadeks ja asendama senist talurahvale koormavat küüdikohustust. Baltimaadel oli maanteekõrtside võrgu loomine rüütelkondade kohustuseks. See edenes visalt ja riik kordas seadust veel 1670, 1693 ja 1697.aastal. Rootsi aja lõpuks oli Eesti aladel loodud riiklik postikorraldus. 1672 ja 1688.aasta teede kirjelduse järgi oli kõrts-postijaamadega varustatud Tallinn-Pärnu, Tallinn-Keila- Haapsalu ja Tallinn-Narva maantee. Posti ja reisijate vedu oli aeglane kuna liiguti ainult päeval. 18. sajandi I poolel korraldas Vene valitsus postiasjanduse ümber. 1714 avati postiliiklus Peterburi ja Riia vahel Narva ja Tartu kaudu. 1775. aasta seadusega loodi riiklikud postiametid. Postiameti üheks tähtsaks ülesandeks reisijate veol posthobustega oli postimajade ehitamine, mis pidi kindlustama reisijatele öömaja. Selliste majade ehitamine algas Peeter III valitsusajal. 18.sajandil ehitati postijaamu puidust, 19.sajandil põhiliselt kivist. Postijaamade asukohad olid 19.sajandi alguseks kujunenud kohtkindlaks, vahemaad oli 20...30 kilomeetrit. 19. sajandi alguses ehitatud postijaamad olid mõjutatud 1806. ja 1819. aastal kehtestatud tüüpprojektide kasutamise seadusest.
Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti