fbpx

Elamu Tartus Lutsu 2, 18. saj

Elamu Lutsu 2 on ainulaadsete baroksete ustega ning keldrikorrusel paikneva kerishüpokaustahjuga üks vähesäilinud barokse elamu ja keskaegse küttesüsteemi näide Tartus.
Hoonel on barokne maapealne vorm, kuid keskaegsed ja uusaegsed keldrimüürid. Kuna maja rõhtpalkidest seinad olid väljastpoolt värvitud rootsi punast tooni, siis võib oletada, et hoone seisis esialgu mõnda aega laudiseta. Kui kaua see nii oli, ei ole teada, kuid ilmselt siiski juba 18. sajandil kaeti palgid püstise profileerimata laudadest laudisega. 20. sajandi I poolel elamu krohviti: veel 1914. aasta Johannes Pääsukese fotol on maja laudisega, 1938. aasta fotol aga krohvituna. Hoonet iseloomustab rütmiline fassaadijaotus, rustikanurgad, baroksed katuseuugid ja silmapaistvalt rikkalik portaal. Barokkstiilis välisuks on Tartu vanim ja ainus selletaoline. Kõrgetele postamentidele toetuvad pilastrid kannavad lainelise viiluga murtud frontooni.
Hoone ehitati algselt Jaani kiriku pastori Tobias Plaschingi elamuna. Ärklitoaga ühekorruseline palkmaja valmis aastatel 1755–1758. Ehitamisel kasutati eeskujuna Peterburi Ehituskomisjoni 1717. aastal välja töötatud tüüpprojekti, mille arhitektiks oli Domenico Trezzini. Maja pääses nii Tartu 1775. aasta suurtulekahjust kui 20. sajandi sõdadest, kuuludes linna algse mahuga vanimate ehitiste esikümnesse. Pärast Teist maailmasõda muutus maja funktsioon – elamust sai Tartu Linna Noorsoo Spordikooli hoone. 1960. aastate remonttööde tulemusel säilis enam-vähem maja välisilme, interjööris aga lammutati kahhelahjud ja laekarniisid, laed ehitati kõrgemaks, lõhuti vaheseinu ja ehitati uusi vastavalt spordikooli vajadustele. Ainsa dekoratiivse elemendina säilisid baroksed siseuksed ja barokse uksega portaal. Aastatel 2008-2009 toimunud keldriruumi süvistamisel jõudsid arheoloogid keskaegse maja müürideni ja kerishüpokaustahjuni, mis on ka täna eksponeeritud.
Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti