fbpx

Tartu Juudi kalmistu

Erandlik näide 19. sajandi lõpus rajatud vaba planeeringu ja kõrghaljastusega kalmistust, kus on säilinud algupäraste rajatistena betoonist piirdemüür ja kaks mausoleumi. Jälgitavate piiridega kalmistu on kohaliku juudi rahvuse kalmistukultuuri arengu suurepäraseks näiteks, andes ülevaate nii metalli- kui kivitöö meistrite töödest hauatähiste valmistamisel. Alates 19. sajandi lõpust pärinevad hauad ja hauatähised omavad kultuuriajaloolist, kunstilist ja miljöölist väärtust.
Jänese ja Roosi tänava poolsel küljel piiratud kõrge betoonmüüriga, lääne ja loodeküljel aiaga. Roosi tänava poolsel küljel paikneva väravaehitise betoonpostid on ühendatud kaarsillusega. Kaarsillusel on Taaveti täht, metallist väravatiivad on värvitud sinist tooni. Kalmistu põhjanurgas asub kaks mausoleumi. Kalmistuvahi maja paikneb edelanurgas piirdemüüri taga. Kalmistule on maetud Tartu juudi kogukonna esimesed esimehed ja rabi. Kalmistul kasvavad hõredalt lehtpuud. 2000. aastal andis linn kalmistu uuesti juudi kogukonnale. Kalmistule maeti kuni II Maailmasõjani. Praegu kalmistut aktiivselt matmiseks ei kasutata.
Aastal 1859 rajatud ja 1870 laiendatud kalmistul Tartu linnas polnud 1895. aastaks enam matmisruumi. Koguduse esindajad rabi Meier Kropman ja Elieser Ferkin kirjutasid linnavalitsusele uue kirja. Matmise otstarbeks saadi tasuta maad vene vanausuliste kalmistu kõrval. Seda 293 sülla suurust maa-ala aga soovisid ka vanausulised ise, mispärast oli juudi kogudusel tegemist, et täidetaks just tema palve. Värava ja ümbritseva aia kulude katteks annetas rikas juudi kaupmees Itschok Kahn. Pinna silumise heaks tegid annetusi koguduse liikmed. Surnuaiapühaks 1895 oli kõik korda seatud ja 18. augustil 1896. ehitas Tartu kogudus kalmistule matusekambri. Ehitusprojekti vahimajale koos surnukambriga koostas O. Schröder, hoone rajati kalmistu lõunanurka. Seni oli vaeste surnute, eriti mujalt linnadest Tartu haiglatesse tulnute matusetalitust korraldatud kalmistul olevas kuuris.
Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti