fbpx

Tartu Vana-Jaani kalmistu

Iseloomulik näide 18. sajandi IV veerandil rajatud regulaarse planeeringuga ja rohke kõrghaljastusega kalmistust, kus on säilinud algupäraste kalmisturajatistena varaklassitsistlikus stiilis, baroksete sugemetega J. F. Telleri kabel ja neogooti stiilis C.Arrakui ja Rauch- Seidlitzi kabelid. Järjepidevalt hooldatud kalmistu sisaldab paljude kultuuritegelaste haudu ning peegeldab suurepäraselt hauakujunduse erinevaid etappe ja kohalikku kalmistukultuuri, andes ülevaate nii metalli- kui kivitöö meistrite töödest hauatähiste valmistamisel. Vanemad säilinud hauad pärinevad 19. sajandist ja nende tähised omavad kultuuriajaloolist, kunstilist ja miljöölist väärtust.
Vana- Jaani kalmistu on paljude Tartu kultuuritegelaste viimaseks puhkepaigaks. Praegu on see kasutusel park- kalmistuna. Vana- Jaani kalmistu sai oma nime hulk aastaid rajamisest hiljem, siis kui saksa kogudusele oli välja mõõdetud Uus- Jaani kalmistu maa. Tartu Vana-Jaani kalmistul paiknevad järgmised ajaloomälestised: 1. Karl Ernst von Baeri (1792-1876) haud (reg nr 4358) 2. Friedrich Robert Faehlmanni (1798-1850) haud (reg nr 4359) 3. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (1803-1882) haud (reg nr 4360) 4. Otto Wilhelm Masingu (1763-1832) haud (reg nr 4361) 5. Johann Karl Simon Morgensterni (1770-1852) haud (reg nr 4362) 6. Georg Friedrich Schlateri (1804-1870) haud (reg nr 4363) Tartu Vana-Jaani kalmistul paiknevad järgmised arhitektuurimälestised: 1. Tartu Raadi kalmistu Telleri kabel, 1794.a. (reg nr 7084) 2. Tartu Raadi kalmistu C.Arraku kabel, 1903.a. (reg nr 7085) 3. Tartu Raadi kalmistu Rauch-Seydlitzi kabel, 1895.a. (reg nr 7086) Kalmistul on lisaks eespool nimetatud isikutele veel mitmete kultuurilooliselt Eestile oluliste isikute hauad hilisemast perioodist. Regulaarse teestikuga rajatud kalmistu kõrghaljastuses domineerivad põlispuudest valdavalt lehtpuud, vähemal määral leidub okaspuid.
Katariina II ukaasiga keelati matmine linnades ja külades kirikutesse ja neid ümbritsevatesse aedadesse, kalmistud tuli rajada väljaspool linna piire. 1. mail 1773 kogunes linna magistraat eesotsas linnapea Gadebuschiga linna taha Raadi mõisa lähedal asuvale Jaamamõisa põllule ja valis välja Narva mnt äärse paiga maarahva kalmistu vastas. Sinna rajati Jaani kiriku saksa ja eesti koguduse kalmistud ning vene kiriku kalmistu. Vana- Jaani kalmistu kuulus saksa kogudusele. Pidulik avamine toimus 5. novembril 1773 laste matustega. 1781.a. nõuti, et matuseplatsid oleksid tähistatud nelja postiga ja hauad musta tahvliga, millel maetu nimi märgitud valgega. Kalmistu süstemaatilise planeerimisega alustati 1780. aastail. Käsitööliste hauaplatsidel oli enamasti ka kabel. Kalmistu värav asus Narva tee poolsel küljel, edelaküljele ehitati 1794.a. raehärra J. F. Telleri kabel. Kalmistuvahi maja asus lõunaküljel. Omad matuseplatsid olid üliõpilaskorporatsioonidel, seda piirkonda kutsuti rahvasuus " Burschen- Friedhof". 1855.a. laiendati kalmistut Raadi mõisa põldude arvelt ja see saavutas oma põhilise suuruse. 19. sajandi keskel loobuti enamasti kinnistest hauakambritest ning eelistati lahtist platsikujundust. 19. sajandi II poolel ja 20. sajandi algul ääristati hauaplatse metallpiiretega. 20. sajandi algul oli kalmistu piiratud taraga. Selle uuemas osas asuvad Carl Kleini ja Rauch- Seidlitzi kabelid. Jaani saksa kogudus koosnes balti- sakslastest, kes enne II Maailmasõda lahkusid Eestist. Kalmistuvahi elamu kalmistu kaguosas põles 1944.aastal. 1950/53.a. lammutati värav ja mitmed kabelid. Paljud hauakivid veeti prügimäele või võeti teistkordselt kasutusele. Metallist piirdeid koguti vanametalliks. 1958.a. anti osa kalmistu maast kasutamiseks tehasele " Võit ". 1961. aastal anti Tartu Linna TSN TK otsusega erinevate koguduste kalmistutele ühine nimi - Raadi kalmistu. 1970/80. aastatel korrastati kalmistut ühiskondlikus korras. Kalmistu puhastati võsast ja risust ülikooli 350. juubeliks 1982. a.
Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti