fbpx

Juhan Liivi (1864-1913) haud

Kultuurilooliselt Eestile olulise luuleklassiku haud.
Juhan Liivi kalmu tähistab luuletaja reljeefportreega kõrge obelisk. Imposantne, ligemale neli meetrit kõrge ja tonn raske metallist obelisk. Skulptor Voldemar Mellik tegi Nikolai Triigi pildi järgi obeliski ühele külje bareljeefi.
Obelisk püstitati 1924, autoriks skulptor Voldemar Mellik (1887-1949). Juhan Liiv (Johannes Liiv) (30. aprill 1864 Alatskivi – 1. detsember 1913 Kavastu-Koosa) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik. Kirjanduslikku tegevust alustas ta 1880. aastatel järelromantilises laadis keskpäraste värssidega. Seevastu 1890. aastate algupoolel kirjutatud ühiskonnakriitiliselt realistlik lühiproosa kogus "Kümme lugu" (1893) pälvib tähelepanu rahvapärase huumori, külamiljöö hea tundmise ja isikupäraste inimtüüpidega. Pikem jutustus "Vari" (1894), mis toetub koduümbruse ja isikliku eluloo motiividele, annab avara läbilõike maaelust, vaestekülast sirgunud andeka nooruki Villu traagilise saatuse läbi. Analoogset problemaatikat käsitlevad ka jutustused "Käkimäe kägu" (1893) ja "Nõia tütar" (1895). Kirjanduslikuks suurkujuks tõusis Liiv siiski luuletajana. Tema hilisemale luulele on iseloomulik erakordne tundeintensiivsus ja kujundiline mõjukus, mis on kantud isiklikust traagikast ja siseelamisvõimest kodumaa loodusesse ja saatusesse. Liivi looming tõi pöörde järelromantilisse kirjandusse, avades loominguliselt uued võimalused. Liivi ainukese eluajal ilmunud värsikogu "Luuletused" (1909) avaldas "Noor-Eesti".
Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti