fbpx

Kuressaare Laurentiuse kirik

17. sajandist pärinev ja 19.sajandil klassitsistliku terviklahenduse saanud sakraalehitis. Klassitsistliku üldilmega ühelöövilisele pikihoonele lisandub idas kitsam ja madalam kooriruum ning läänes eenduv ampiirstiilis torn. Lõunaküljel asub frontooniga eeskoda. Põhjaküljel liitub kooriruumile käärkamber. Pikihoone põhjaküljel asuvad kaks kontraforssi, mis on omavahel ühendatud neogooti ehisviiluga. Eksterjööri ilmestavad mitmed ehisdetailid: pikihoone ja kooriruumi profileeritud karniis, lõuna eeskoja frontooni krooniv dolomiitrist, torni ülaosas profileeritud eenduvad karniisid, akende veeliistud ja käärkambri seina müüritud kivi kahe vapikujutisega ning aastaarvuga 1637. Oluline ruumi dominant on pikihoone dolomiidist sammastele toetuv rõdu ja sellega stilistiliselt liituv loož-rõdu vanema käärkambri ukse kohal. Väärtuslik on 1830-ndate pingistik pikihoone lõuna- ja põhjaseina ääres ning rõdul ja samast ajast pärinevad uksed. Praegusel kohal oli varem arvatavalt 1630. aastatel valminud kivikirik, mis 1710. aastal linna suurpõlengus hävis. Praegune kehand pärineb 18. sajandi taastamisperioodist. 1828. a. põles kirik järjekordselt, selle taastamistöid alustati 1835. aastal arhitekt Heinrich Löwneri juhtimisel. Sellest perioodist pärinevad klassitsistlikule stiilile iseloomulikud muudatused kiriku arhitektuurses välisilmes ja interjööris ning ampiirstiilis torni nõelkiiver. Esimene suurem taastamisjärgne kiriku remont toimus 1870. aastal, mil ehitati põhjaseina väljavajumise peatamiseks kaks tugipiilarit.

Külasta kodulehte: https://kuressaare.eelk.ee/


Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti