fbpx

Ohvripärn Kultuuritee

Rahvapärimusteade. Teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht puu vahetus ümbruses. Ohvripuu kujutab endast ligikaudu 18 m kõrgust iidset pärna, mille jäme lõhedega ja pahklik tüveosa ulatub 8-9 m kõrgusele. Puutüve ümbermõõt 0,5 m kõrgusel on ligikaudu 5,5 m. Tüveosa lõpeb 8-9 m kõrgusel ja läheb seal üle laiaks võraks. Viimasest on säilinud umbes 7 m ida poole otse ülespoole kerkiv haru, millest eraldub kirde suunas veel kõrvalharu. Lääne poole ulatub keskmiselt 9 m ulatuses üks peenem ja kaks jämedamat haru koos rohke peenema oksastikuga. Võib näha, et kaguküljelt on 5 m kõrguselt ära murdunud jäme oksaharu. Murdekoht ulatub idaosas läbi tüve. Seetõttu on idapoolse haru alt tüvi õõnes. Vana puu tüves on mitmed sügavad, osalt läbi tüve ulatuvad lõhed. Kohati võib märgata, et põhjaosas on tüvi nagu kahekihiline. Puutüve põhjaküljel on 0,6 m kõrgusel nähtav 1,5 m kõrgune ja 18-20 cm laiune lõhe, mis ulatub keskmiselt 70 cm sügavuselt tüvesse. Tüve sisemuses on see õhe märksa laiem, ulatudes põhjaküljel 2,1 m pikkuselt poolkaares idasuunas. Välimine tüvekoht on siin keskmiselt 30 cm paksune, sellest eristub lõhe 50-75 cm sügavuses sisemises tüveosas. Tüve idaküljel on jälgitav maapinnast algav 1,3 m kõrgune lõhe, mis allosas on keskmiselt 25 cm laiune, ülaosas kitseneb. See lõhe ulatub keskmiselt 70 cm sügavuselt tüvesse, liitudes eespool kirjeldatud põhjapoolse lõhega. Ka tüve laial lõunaküljel algab 3 m kõrgusel sügava lõhe, mis 10-30 cm laiuselt ulatub kuni võrani. See lõhe ulatub tüvesse erineva sügavusega, liitudes lääne pool teiste eespool kirjeldatud lõhedega, nii paistab tüvest valgus läbi. Kuigi vana hiiepuud on aeg ja tormituuled räsinud, haljendab suvel puu veel siiski elujõuliselt (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal). Ohvripärn asub endise jaotuse järgi Viljandimaal, Põltsamaa kihelkonnas. Kõrge iidne ohvripuu asub Neanurme-Tõrenurme-Pudivere teest (nr 14191) paarkümmend meetrit läänes. Samasse jääb ka arheoloogiamälestist Asulakoht, reg nr 9363. Tõenäoliselt on tegemist II aastatuhande I poolest pärit hiieasemega, millest on veel üks puu säilinud. Säilinud rahvapärimus osutab, et siinse hiiekoha eriline tähendus püsis veel 19. sajandil. Tõenurme hiiease on mainitud J. Jungi poolt. Siin olla „ mõne kümne aasta eest kasvanud selle pärna ligidal hulk teisi pärnasi. Et seal aga hea põld olnud, raiutud pärnad maha ja tehtud koht põlluks (J. Jung. Muinasaja teadus eestlaste maalt II. Jurjev, 1898, lk 205). Veel 1949. a olevat siin kasvanud kolm pärna, neist üks oli küll juba kuivanud (teade Ajaloo Instituudis). 30. septembril 1988. a otsis Tõenurmes muistiseid harrastusarheoloog Oskar Raudmets. 1993. a novembris inspekteeris siinset paika passi koostaja arheoloog A. Lavi koos O. Raudmetsaga ( vt A. Lavi aruanne Ajaloo Instituudis). Mälestisele on koostanud passi 1996. a veebruaris arheoloog A. Lavi (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal).
Vaata Kaardil
  • English
  • Estonian
  • Swedish
  • Finnish