fbpx

Teekond põhjaranda

Lähen taldrikuga õue. Ongi juba päris hämar. Üks ronk veel teeb oma õhtust tiiru. Lahelt on korraks kuulda luigetiibade pahinat. Muidu on nii vaikne, et isegi ei usu, et see alati tuuline saar üldse saab nii vaikne olla. Alles siis, kui tõusen püsti, päris pime veel ei ole, hakkan mööda teed põhjaranna poole kõndima, kuulen metsa jõudes punarindade vaikseid häälekesi. Siit ja sealt, igalt poolt. Nemad on tulnud juba üle mere, põhja poolt, leidnud siin saare metsas peatus- ja puhkepaiga. Nagu minagi. Nemad ei jää. Ja mina ei jää. Aga nendel päevadel on see hämarduv saar meie kodu. Nendel öödel, kui nemad poevad magama oma kadakapõõsasse, männituustakusse, mina oma võõrasse voodisse. Siis näen teda. Vaikselt, nagu ainult nemad oskavad, lehvib ta üle teeraja, siluett hämaruses, kaob puude siluettidesse. Lühike kere, suur ümar pea, laiad pehmed tiivad. Häält ei teinud. Öökull. Võib-olla kodukakk.

Autor: Õnnepalu, Tõnu „Lõpetuse ingel“ 2015, lk 8.

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti