fbpx

Sõit autokastis

Nüüd aga sõitsime sama teed uhkelt suure veoautoga, mille äärelauad olid poolteist meetrit kõrged, kandejõud vähemalt kolmkümmend tonni ja rattad ulatusid keskmisele mehele rinnuni. Õitsval kolhoosiajal veeti niisuguste autodega pulle ja lehmi tapamajja ning nende väärtuslikku väljaheidet väetisena põldudele. Nüüd oli kaks sellist vägevat transpordivahendit kohaldatud turistide veoks Vilsandile.

Sõit oli vapustav – kuigi sa ei ole paadis, on efekt samasugune: vesi vuliseb ümberringi ning autokast kõigub nagu paat lainetel, sest veealused kivid ei anna autole ega autokastis istujatelegi armu. Ka tee üle laidude ei ole kiita, kuigi see on kohati kuni kaheksa- või kümnerealine, olenevalt laiu laiusest ning autojuhi soovist otsida järjest paremat teed. Kõikides neid ridades aga hüppab auto nagu hiigelkonn ühest august teise. Ühtekokku meenutab see kuumaastikku, ainult et Kuul pole vett ja pori. Sõit sellel paljuribalisel teetrassil käib aegluubis, kuid see-eest ei takista teekonda torm ega madal veeseis, mis tihtipeale muudab paadisõidu läbi Käkisilma vaevaliseks.

Autor: Saar, Juhan „Valus naer“, 2005, lk 13.


* Tegemist on Juhan Saare mälestusteraamatuga, kus ta meenutab elu Vilsandil ajavahemikus 1970-1999.​

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti