fbpx

Linnumees

Neid inimesi pole palju, kellele alati on käepärast pliiats ja märkmik, binokkel, fotoaparaat, püss ja spinning, kellel alati on silla ääres hakkamas sõiduvalmis paat ja kes ilma nende kõigeta, spinning vast välja arvatud, ei saa teha oma igapäevast tööd. Ühte tean. Ta on mu sõber. Nühkisime koos koolipinki. Nüüd on alati mulle oodatud hetkeks, kui näen Papisaare sadamasillalt tema tuttavat kuju Vilsandi poolt läheneva mootorpaadi roolis. See on Linnumees. Ümberkaudu kutsuvad teda kõik nii. Viie minuti pärast ulatab ta mulle oma õlise käe, ütleb oma muheda tere ja küsib: „Kuhu sa jälle nii kauaks jäid?“

Kirjutada polnud Linnumehel lihtsalt aega, sest möödunud nädalal peksis läänetorm väikesel paadil ühe küljelaua lömmi, siis hakkasid kooruma kajakapojad. Kosklate hotellis valitseb jälle suur segadus ja Vilsandi metsa on ikkagi paar aplaid vareseid elama jäänud.

Autor: Jüssi, Fred „Kajakad kutsuvad“ 1966.

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti