fbpx

Surnuaed

                                                        4. MAI, VILSANDIL

Kakskümmend ja mõni aasta hiljem.

Palju uusi maju ja palju uut metsa,

muidu on kõik endine, lõhn, valgus,

erekollane: kukeharja, tedremarana õied,

nagu oleks juba varasuvi.

Ja unustus pisikesel surnuaial,

kuus hauda, haualkäijadki surnud.

Kaljul kõrbeva rohu lõhn, mere kiiskamine,

külm tuul, kuum päike, need ei muutu,

tule mistahes aastal tagasi, sajandite pärast,

ikka sama. Ainult keegi ei tea siis,

et see on sama lõhn,

mis täna.

Autor: Õnnepalu, Tõnu „Kevad ja suvi ja“ 2009, lk 31.

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti