fbpx

Aarma allikas

Igal neljapäeva ööl, kui täiskuu tõusnud vaatama üle Aarma küüni katuse, ärkab Aarma allika näkineid. Ta silub aeglaselt oma pikki lainetavaid juukseid ja laulab. Kuid kauaks ei jätku tal aega endale. Ta teab, et laul, mis inimkõrvale küll vaevalt kuuldav, äratab ja kutsub Vilsandi läheduses mere põhjas ja ümberkaudsete saarekeste kivises mullapinnas puhkavaid merimehi astuma välja oma puhkepaikadest ja sammuma Aarma allikale.

Siia kogunevad nad kõik ja kurvameelne, unistav näkineid on muutunud nüüd korraga lõbusaks, virgaks kostitajaks. Ta ammutab vulisevast allikast igaühele seda, mida keegi soovib – siin saab rootslane eht punssi, inglise kapten oma armsamat viskit, sakslane, kui soovib, rummi, ega puudu eesti meremehelegi oma maa valge või kapakali.

Elav mõttevahetus ja lõbus vestlus kajab nüüd mitmes keeles – kuid kõik nad näivad mõistvat üksteist ja lõbus seltskond veedab aega kuni idataevas punetama lööb ja kukelaul kuulutab selle neljapäeva öö lõppu. Siis on pidutsejad korraga kadunud ja vaikne ning rahulik on jälle kõik järgmise täiskuu neljapäeva ööni.

Autor: Toom, Alma „Vilsandi linnuriik“, 1932, lk 14–15.


Foto autor: Kunter Tätte 

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti