fbpx

Haakrikk 2

Meri, mis vilsandlastele nii armas, varustab neid muu hulgas ka ühe väga omapärase tulu- ja huvialaga. See on „haakrikk“. Pole kuskil mujal kuulda seda sõna – ega tuntagi teda. Siin aga ta on sündinud kui iseenesest, sest mõiste nõudis väljendust. Ja väiksemgi poisiklutt küsib pea igal hommikul oma koolikaaslaselt: „Ons mere ääres haakrikku ka?“ – kui tal enesel millegipärast eile õhtul keelatud oli lõbu randa mööda joosta ja käsi sügavalt taskusse toppides, õhetavail põsil mere poole vahtida, kas lainetel õõtsudes läheneb midagi.

Olgu see lauatükike, tühi pudel, uus plank või äravettinud raske palk – kõik, mis meri randa ajab, on „haakrikk“ ja korjatakse suurima rõõmuga kokku. Enamasti on see väärtusetu rämps, mida maismaa elanik ülessegi ei tõstaks, siin aga omab ta meelitava „haakriku“ nimega ka väärtust. Ja haakrikku ei käi otsimas mitte üksnes poisikesed, vaid ka täismehed ja isegi naised, eriti pärast tormi, kui tuul keerab meresse.

Autor: Toom, Alma „Vilsandi linnuriik“, 1932, lk 12–13.

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti