fbpx

Pääs merele

Kui emakoskel kuskil oma poegi

just välja viskamas on õõnsast puust,

kus pojad kisendamas ühest suust,

   siis inimese jätan, luulemoegi.


Jalg  kaotab pinna, käsi viimse toegi.

Patt oleks praegu mõtiskleda muust

kui sest, mis tunneb piiksuv suletuust.

Ilm tuulevaikne on ja üsna soegi.


Nüüd kosklaema pojad ritta seab.

Näen targu astumas neid mere poole.

Eks vaatame, kuis rännumeestel veab.


Nad lähenemas peagi pilliroole.

Roo-loorkull laskub, söömapidu peab.

Paar väetit siiski pääseb vetevoole.

Autor: Suuman, Aleksander "Meil siin Hüperboreas", luuletus "Pääs merele", 1980, lk 28.

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti