fbpx

Hobused

Veel rohkem lõbu pakkus meile hobuste otsimine, siis, kui neid vajati kas talutöödeks või transpordiks, sest autosid saarel ei olnud. Hobused armastasid oma vaba aega veeta koos teiste küla hobustega. Me võtsime kaasa mõned paksud viilud rukkileiva, mida hobused armastasid süüa, ja kui me leidsime hobuste asukoha, siis hüüdisme neid nimepidi ja sirutasime välja käe leivaviiluga. Ja hobused tulid leiba sööma. Siis panime neile päitsed pähe, viisime nad mõne kännu või kivimüraka juurde ja ronisime neile selga. Oli tore niimoodi tagasi koju ratsutada. […]

Kui hobuste töö oli tehtud, viidi nad värava juurde, neil võeti päitsed peast ja nad kihutasid hirnudes minema, et otsida teisi hobuseid. Mõnikord nägime tervet karja, kolmkümmend või nelikümmend hobust mööda kihutamas, lehvivate lakkadega. See oli suurepärane vaatepilt!

Autor: Roos Võsari, Heljo „Ühe saarlase saaga“, 2005, lk 21-23.


* Mälestusteraamatus räägitakse 1930ndate Vilsandi elust.​

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti