fbpx

Tuuleveskid

Enne sõda oli saarel olnud ligi kakssada elanikku ja ligemale kolmkümmend viis majapidamist ning sama palju tuuleveskeid, sest meri oli ümber ja tuult jätkus ning oli auasi, et igal talul oleks oma tuulik. Nüüdseks oli Vilsandile jäänud umbes veerandsada alalist elanikku ning tosinkond elamiskõlbulist maja, mille juures oli alles ainult viis tuuleveskit. Vaid kohavad sirelipõõsad, üksikud kõrgemad puud, vundamendijäänused ja veski emapuud märkisid ülejäänud talude asukohti. Kui 1949. aastal asutati saarele kalurikolhoo, siis ei tõkestanud seegi üldist allakäiku ja lagunemist. Vastupidi, vastsed kolhoosnikud, tuginedes tolleaegsele tavale, et kõik on kõigi oma, krahmasid laokile jäänud vara endile ning ajasid ahju kõik, mis vähegi põles. Eriti agar olevat olnud kolhoosi brigadir, Vikilt pärit paks ja ümmargune Helmi-nimeline naine, kes tavatses elada senikaua ühes majas, kuni see lagunes,  ja kolis siis järgmisesse, sest tühje maju jätkus. Lausa legendaarse kuulsuse omandas ta aga oma visa võitlusega Vilsandi tuuleveskite vastu. Tõelise donna Quijotena ründas ta neid üksteise järel, lammutas laudhaaval laiali ning toppis ahju või pliidi alla, kuni suurem osa tuulikuid oli kolde ja korstna kaudu ilmaruumi rännanud.

Autor: Saar, Juhan „Valus naer“, 2005, lk 137–138.


* Tegemist on Juhan Saare mälestusteraamatuga, kus ta meenutab elu Vilsandil ajavahemikus 1970-1999.​

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti