fbpx

Läänetippu

Päev oli kalendrisuve viimane ja seda ta ka oli: suve tagasipilk, tüdinud ja leige. Ilm oli peaaegu palav, aga mitte enam suviselt, vaid veidi palavikuliselt, varjust niiske ja külm, nagu higistaks. Väntasin laenatud rattaga saare läänetippu, tuletorni alla. Istusin endise päästekuuri alla kivile, vaatasin üle kitsa väina paistvate kaljusaarte poole. Tookord kevadel käisin ikka seal istumas ja vaatamas seda pisikest arhipelaagi. Seal nad mängisid ja keerutasid, seal merel, need hahad ja rohukosklad, nii et vesi kees. Seal nad istusid oma pesadel ja kisasid õhus, need kajakad ja tiirud. Seal, ühel kaljusaartest, istusid kormoranid, rivis ja nokad püsti, nagu must sõjavägi. Päike sillerdas ja vesi loksus. See oli kevadel. Seda elu ja vaatepilti võis seal tundide viisi vaadata. Ja kuulata. Eriti kuulata. Hahkade ou-ou! See on nagu külma kevadise mere enda hääl. Aga see oli siis, kevadel. Ma teadsin ju küll nüüd sinnapoole vändates, et midagi taolist ma eest ei leia, aga ometi nagu lootsin.

Autor: Õnnepalu, Tõnu "Lõpetuse ingel" 2015, lk 9–10.

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti