fbpx

Näkisilm

Siis viiendama päeva pärastlõunal

ma viimaks matkapambu köitsin turjale

ja pagendusest põgeneda püüdsin.

Sai jääle mindud nõrgale ja kurjale.

 

Üks külamees mind saatis. Habe tuules

tal roosatas ja vuhises kui fööniks.

End talle esitlesin. Tema nohises.

Siinkandis hüüti teda mereröövliks.

[…]

Ast oli kerge. Peagi paistma hakkas

ees taamal läbi hämu, läbi vine,

nii ilus nagu oma lapse joonis,

Kuusknõmme neem ja mets siksakiline.

 

Äng pigistamast lakkas. Meeled helasid,

et pääsen nüüd tsiviliseerit ilma.

Kui järsku, mina ees ja röövel järel,

karrauhti! raksasime Näkisilma.

Autor: Suuman, Aleksander „Maa paistel“, luuletus „Mäng viiki“, 1975, lk 101–102.


Foto autor: Kunter Tätte

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti