fbpx

Vilsandi tuletorn

Esiti muidugi tuletorn. Siin viib meid rauast keerdtrepp, vaskse käsipuuga. See on läikima hõõrutud viimseni, seda ei tohi puudutada. Õpetaja paneb esimesena käe käsipuule, kuid saab kohe õrna märkuse – käsipuu olevat värskelt õliga puhastatud – võib ehk käe määrida. Annab astuda, enne kui jõuame üles klaaskupli alla. Siin on alles avarust! Saar jalgade all nagu tume lapp, eemal Kihelkonna, Saaremaa rannad, aga teisel pool kauge, kauge meri. Vilsandi ei ole siiski meie kõige läänepoolsem saar, nagu seisab maateaduse raamatus, veel kaugemalt mustavad kaks laidu, ühel koguni ehitis peal. Ats ütleb, et ta tunneb enese taevale lähemal olevat kui kunagi enne. Seda kõrgust olevat armastanud teisedki, ütleb tuletorni ülem. Luuletaja Gustav Suits olevat siin istunud ja vaadelnud. Ka vanal Kitzbergil olnud see armsam paik.

Autor: Parijõgi, Jüri  "Kodumaa helinad. Linnuriik", 1929.

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti