fbpx

Liblikas

„Kas sa mäletad seda päeva, mil Erika meie juurde tuli?” küsis Pinna. „Kindlasti mäletad, ma ju panin kohe tähele, mis näoga sa teda vahtisid, küllap on see päev sul paremini meeles kui ühelgi teisel. Aga ka mina mäletan seda päeva, sest ainus, mida meil tollal veel polnud ja mida isegi mina kusagilt välja võluda ei suutnud, oli oma liblikas. Kõik muu oli korraldatud, ma olin kokku ajanud kõik, keda leida suutsin, kõik need, kellest ma nägin, et nende veres on säilinud veel midagi kaugetest ja unustatud aegadest. Nagu näiteks see poiss siin – (Pinna osutas Sällikule) – või sina, päkapikk. Meie Altermanniga olime nad kokku ajanud, ja kui Theo mõneks ajaks meie seast lahkuma pidi – sest tööd oli meil mujalgi, mitte ainult siin --, siis kutsus ta koguni Villmeri ülevalt meie sekka, ja see oli rohkem, kui ma esialgu loota olin julgenud. Me olime suutelised juba midagi looma! Peaaegu kõik oli valmis saatkonna ehitamiseks – saatkonna, mille müüride taga oleks võimalik võita aega, panna teda voolama sellise kiirusega, nagu meile meeldib, kas või kaks sajandit ühe õhtu jooksul, kas või viis, ja kui tarvis, siis ka tagasi pöörata või sootuks peatada, et temal ja ta koertel poleks võimalik täielikult hävitada kõike seda, mis kunagi olnud ja seejärel kellade tiksumise saatel põrmu vajunud. Siin pidi veel midagi säilima, see kants pidi inimestele ja nende minevikule alles jääma! Siin, pisikesel laval, pidi igavesti elatama sedasi, nagu inimesed ikka on elanud, kurvastades ja leinates nii, nagu praegu enam ei suudeta, ja naerdes nii, nagu tänapäeval keegi ei oska. Siin asendas kell gong. Sellise argielust irduva, aega naeruks paneva saatkonna ehitamine oli meie ülesandeks. Aga meil polnud veel oma liblikat, ja ma ei teadnud, kust teda otsida. Ning siis tuli ta ise. Sa mõistad, päkapikk, kui rõõmus ma olin!”

Kivirähk, Andrus, „Liblikas“. – Tuum, 1999, lk 45-46
Hääle andis: Alo Korve

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti