fbpx

Viru vanne

Üks poiss tuli Rakvere linna,
et Viru vannet anda.
Kuhu veel oleks võinud ta minna,
et Viru vannet anda?

Ta mõtles: vale ja vargus,
ta mõtles: viinaving,
mugav ükskõiksus, hale argus.
Ja tal valutas, valutas hing.

Ta silmitses Linnamäe nõlva,
rahnränk oli süda ta sees.
Viru vannet andma ei kõlba
Linnamäele üksainuke mees.

On vähemalt kolme vaja,
kelle meel on nii vaeva all,
et veel kord üle halli aja
seista hallika taeva all –

ja vanduda: mina suudan!
ja lausuda: mina pean!
ja tõotada: mina muudan!
ja peaasi – ma tean, ma tean!

Üks poiss kõnnib Rakveret mööda,
kuumad tõotusesõnad suus.
Kas teab rahvas, kes kõnnib tast mööda –
Iga päev Viru vanne on uus.

Niit, Ellen, „Viru vanne: [luuletused Virumaast]". - S.l.: Estonia Selts, 1992, lk 47
Hääle andis: Toomas Suuman

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti