fbpx

Ukuaru

Tagasi.
Minni läheb tagasi. Läheb uuesti ojani ja hakkab siis selle äärt mööda Ukuaru poole ruttama. Vesi läigib ka pilkases pimeduses ja tehku ta või tuhat keerdu, kord jõuab ta ikkagi Ukuaru orgu. Minni poeb läbi põõsaste, kahlab läbi niitmata lõikheina, ronib üle kaldakivide ega lase jõge silmist. Pigimusta, läikiva seljaga ussina lookleb see ta ees ja Minni hoiab temast kinni nagu elupäästjast. Mõnikord, kui ta ettevaatamatult liiga kaldaservale astub, libiseb ta vette, kuid see ei tee midagi, ta on niikuinii juba kurguni märg. Ja lõpuks ei hakkagi ta iga libisemise järel kaldale ronima, vaid läheb vees, mööda jõge, läheb kepiga solistades ja kividel libisedes, kuid ikkagi kiiremini kui ümber põõsaste turnides. Kevaditi võib Jänijõgi hauakohtades uputadagi, nüüd, kuiva suve järel ta seda ei tee – vesi ulatub kord poolde säärde, kord põlvini, harva kipub kõrgemale tõusma. Minni ei mõtle praegu ei elule ega surmale, ei uppumisele, külmale ega märjale – ta läheb, kord kaldal, kord vees; läheb, sest ta teab, et peab edasi minema, ainult minema ... Mitte midagi muud ei tohi ta praegu teha, ei seista, ei mõelda ega kaaluda – ainult minna, kaldal või vees, aga minna …

Saar, Veera, „Ukuaru“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 60–61
Hääle andis: Liina Olmaru

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti