fbpx

Kõrboja peremees

„Jah, küll on see aeg ikka ruttu läind!“ imestas Villu uuesti. „Ammu’s see kõik oli! Ammu’s ostsid Kiviristid Kõrboja, ammu’s laskis Oskar enda maha ja jättis koha vennale!“
„Mina ei mäleta midagi nii selgesti kui seda, et nad ka Katkut tahtsid meilt ära osta ja et vanamees ei müünd, jonni pärast ei müünd, ükskõik mis hinda nad oleks pakkund. Seda mäletan ma. Ütlesin küll tol korral vanamehele, et müü ära, pista raha tasku ja mine osta välimaal uus koht, osta parem kui see; mine ära siit metsast, mine inimeste hulka, mine teede maile, kust ka suvel välja pääsed, et põleks vaja mööda männijuurikaid vankrit lõhkuda, ennast ega looma vaevata. Aga vanamees oli kord ütelnd, et ei müü, ning ei müündki, tänapäevani põle müünd. Olen talle pärast mitu korda ütelnd, et oleks ta siis müünd, põleks ta head kaupa kinni pidand, siis oleks ehk kõik teisiti olnd.“
„Aga mina ütlen, et oli väga hea, et isa ei müünd,“ vastas Villu, „kusagil ei meeldi mulle rohkem kui siin. Kus on nii palju metsa? Kuluta või jalad käimisega, enne kui inimest näed.“
„Nii kui isagi! No mis teil nende inimeste vastu on, mis te neist pelgate?“
„Ma ei pelga neid,“ vastas poeg. „Neid on siingi küll, kõik kohad teisi täis, mine teistega riidugi, istu nende pärast kinni. Oli mul seda tarvis?“
„Poeg, see pole inimeste süü. Niisamasugune lugu on metsaga ja puudega. Oli sul vaja ühe silmaga jääda? Oleks me välimaal eland, võib-olla oleks sul veel tänapäev silm peas, mina arvan küll, et oleks. Kellega või kus sa seal ta peast ära oleks joost.“
„Õnnetus võib igal pool juhtuda,“ ütles Villu, nagu poleks asi seda väärt, et sellest rääkida.
„Võib, muidugi võib, aga mina ei usu, et oleks võind. Mina ei saa veel tänapäev aru, kuidas see küll nõnda võis juhtuda, kuidas sa nõnda võisid joosta. Iga kord, kui sinu silma näen, mõtlen selle peale. Ehk oleks veel pahem olnd, aga just parem. Eks sa siis ometi ei märgand ennast hoida, loomgi pigistab silmad kinni, kui padrikust läbi läheb.“
„Nagu ma mäletan, oli see nõnda, et tema jooksis ees, mina järel, tema kahmas puuokstest kinni, kiskus nad nagu vibud vinna ja laskis nad siis mulle vastu silmi, nõnda oli see.“
„Tead, Villu, sest saadik kardan ma Kõrboja rahvast,“ rääkis ema tasakesi, nagu salaja, ja istus poja juurde lävele, jättes jalad sissepoole, kuna pojal nad väljaspool päikese paistel seisid.

Tammsaare, Anton Hansen, „Korboja peremees“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 16–17
Hääle andis: Karol Kuntsel

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti