fbpx

Narva neitsi

Mis kõlab Rootsi rannasta
nutt Narva piirini?
Mis leinalaulu kannad sa,
tuul, läbi lainete?
Mis vanikud seal mööda vett,
kuldkroonid kiiguvad?
Miks, vesineitsi, valget kätt
sa kurtes liigutad? –

Nutt jäi sul üle muistsest aust,
Naroova rikas liin:
öö laulab lahkund päeve jõust
sul sõnumeid veel siin!
Ja laulab isast uhkemast,
siis kõne kare’ks lööb –
ja nimetab ta ainust last,
siis niiskeks kulmu teeb.

Kas taadi tündrist, kulda täis,
lang’ läige läbi maa:
veel kullasemat läiget käis
ta tütre hiukselta.
Kas isa hõbehiilet ilm
kiit’ kümnel kiitusel:
sõlm tõusis suhu, viibis silm
ta piiga palgetel.

Laul, kosilasi loe sa,
mis koit tal tarre tõi!
Laul, helise, kuis ehaga
neil lootus leina lõi!
Ei hooli hiilgest armuke –
üks mõlgub mõtetes:
kes kõige kehvem kaunike,
see seisab südames.

Kes käsikäes, õitsilind,
seal kaldal viibib, vaik?
„Ei elades ma jäta sind,
siin ennem peidupaik!
Kes lahutab meil südameid?
Su riik mu rinnus on!
Aeg asju selgub, segaseid,
arm, ajas kasvab õnn!“

Õnn? – Vaata, vaat, mis tuule väel
sealt uhkelt randa jõud’?
Ja vaata, vaat, mis kaldalt mäel’
seal suurelisti sõud’?
Nüüd tõtta, isa, tulnud õnn!
Su tütart otsib, vaest.
Nüüd Rootsi uhke kullakroon
ta kandjal’nõuab naist!

Nüüd pasun paisub, karik tööl,
nüüd kallid kosjad käe!
Ei lusti all, rõõm’pidu vööl
nüüd niiskeid silmi näe!
Kuldkoormat hiuksed kandvad pea
nüüd, kahvand valge õis, –
hulk õnnele ei otsa tea:
kust kaks nii valu täis?

Ja pasun paisub, karik tööl:
hurraa, pulm’pidu pill! –
Kes seisab vaiksel südaööl
nii vait kui närtsind lill?
Kas sellest kõlab rahva keel?
Ke’a ootab Rootsi rand?
Ühtainust varjas mõrsja meel,
siis neid tal sõrmust and’:

„Ja vaatab taas kuu lainetel’,
arm, mäleta mind siis!
Siis hüüab laineist sind mu hääl,
sind laineist lauluviis!
Vait, vesi, oota! Hüüad mind?
Sul voode vilu, vaik?
Ei elades, arm, jäta sind –
siin ennem peidupaik!“

Ja pasun paisub, karik tööl!
Hurraa, Naroova liin!
Vaat, purjes puhub tuulehüüd:
„Ma mõrsja koju viin!“
Ja laevalt ajab rõõmusund
sind hõiskel’, lahkuv koor –
ja laevas uinud nõrkeund
all, Rootsi noorik noor!

Kiirsõitu lagle pinnal lend’,
kiirsõitu lendab paat,
ja kodurand ju peidab end –
kes ligistab sealt, vaat!
Kes ligistab sealt laeva veert?
Noor neid, mis nõuad sa?
Mis mõõdad kallast, laine keert
sa segas’ silmaga?

„Ma tulen, tulen! Hüüad mind?
Haud, tere – vilu, vaik!
Ei elades, arm, jäta sind,
siin ennem peidupaik.“ –
Kang’ kohin ulub vete suust,
vaht taeva üles heit’ –
siis tasandab lain’süle must
end hauaks sügav, vait …

Üht laeva leinad, Rootsi rand:
lipp temal must, ja tiib.
Koit isakaebust kaldal’ kand’
ja eha koju viib.
Ei päästa pisar lainte käest,
neis vilu, vaikne haud:
nad kõnelevad isa väest
ja – et neil kangem jõud.

Kui aga tormieide käed
veepinnal möllavad,
siis vesineitsi krooni näed
sa laineil läikivat.
Siis kõlab Rootsi rannasta
nutt Narva piirini,
läind õnnest leina kannab taas
siis Narva neitsike.

Koidula, Lydia, „Mu isamaa on minu arm“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 145–146
Hääle andis: Liina Olmaru

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti