fbpx

Loojang valges stepis

Ühel õhtul enne jõule punetas valgel, hiljuti moodustunud jääl Hobulaiu taha loojuva päikese valgus. Österby sadamast lähenes jääteed pidi linnale üksik Ford. Autos istusid kaks vana sõpra. Õieti pidid nad ruttama, sest hämaruses oli jääl liiklemine keelatud. Üks sõpradest, Paul elas ja töötas juba aastaid Soomes. Kodukandis käis ta põhiliselt suviti. Sedapuhku oli ta siiski jõuludeks kodumaale tulnud. Sõber oli ta autoga oma maakodusse viinud – osati lihtsalt selleks, et imetleda koos talvist karget loodust inimtegevusest kauges metsaservas, teisalt aga ka selleks, et lõigata maakodu kuuse küljest mõlema mehe perele jõuludeks kahar kuuseoks, mida saab toaäärde vaasi panna ning jõulumunade ja küünaldega ehtida. Läbi hangede kuuse juurde kahlates läks lund saabastesse ja püksisääred said märjaks.
[---]
Läänetaevas lõõmav punane valgus voogas üle sini-halli-triibulise valendiku ja mattroheline jää siledaks aetud sõidurajal läikis ning säratas veel õrnalt. Lagendikku kauguses piiravad metsa- ja pargipuude viirud mustendasid valge karra all sõbralikus osadustundes. Leekiv loojang sisendas tunnet millegi pidulikust, igavesest ja valutekitavalt ilusast lõpust.

Pilter, Lauri, „Vilekoor ja teisi jutte“. – Tallinn: Tuum, 2014, lk 129–130
Hääle andis: Ardo Ran Varres

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti