fbpx

Ei, meie ei tule kunagi …

Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.

Laps, kes ehitas lautri kirjudest kividest
ja palja käsi püüdis ogarulle,
on ammugi surnud,
ammu ja aegamööda.
Ja see rand, mis kord oli noor
ning lõhnas esimest korda,
kevade rand oodates suve laineid,
pehmed linnupesad jahedail kividel,
võrgud, mis helkisid särjesapist,
esimene vesikaare tuul
üle lõpmatu lageda maa –
see rand on vana ja hall,
isegi kivid on surnud.

Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.

Aga nii kaua kui hingab meri,
sünnivad alati uued rannad.

Ristikivi, Karl, „Inimese teekond“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 9
Hääle andis: Juhan Viiding

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti