fbpx

Krati nimi oli Peetrus

Kui tõusev päike end metsa kohale oli vinnanud, linnukesed Looja kiituseks laulu lõid ning virgad mesilinnud õite peal sumisesid, et seejärel mee- ja õietolmukandamiga oma pühakoja – taru poole lennata (jah, tõesti võivad nad meile usinuse poolest eeskujuks olla!), seisis Paulus kastesel rohul ja ringutas magusasti. Ta oli kenasti oma hommikupalve lugenud ja linnupetet võtnud, nüüd tuli riistakuurist aiatööks tarvilikud kõplad, rehad ja labidad võtta ning ametitööle asuda: hommikusel tunnil ju kuld suus.
Tuleb tunnistada, et kuigi Paulusele tema tööpaik – kloostriaed – igal ajal armas oli, meeldis see talle varahommikul kõige enam: mis neitsilik värskus, mis aupaklik ootusetunne! Ja kuidas see kõik hinge ülendab! Paulus lasi pilgul üle oma valduste käia.
Kloostriaed jagunes nelja ossa: ravimtaimi kasvas siin kaheteistkümnel peenral, juurviljapeenraid oli kaks tosinat, iluaed, mille tarvilikkuse üle mõned vennad kahtlust avaldasid, oli vaata et kõige suurem; ja siis veel viljapuude korrapärased read, mis üsna kloostrimüürini välja ulatusid. Oh, see oli ilus paik, siin töötamine aga selge rõõm!

Vetemaa, Enn, „Krati nimi oli Peetrus“. – Tallinn: Kupar, 1991, lk 25
Hääle andis: Ardo Ran Varres

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti