fbpx

Mandala

Härra Tuvi oli mõisa kass, aga käis alati ainult vana kärneri kannul. Kassid teatavasti eelistavad, kui vähegi võimalik, seenioreid. Vanade inimestega on kassid rohkem nagu samas rütmis. Ka vana kärner oli alati kõndinud aeglaste, mõõdetud sammudega, ja Härra Tuvi oli samamoodi tema kannul vantsinud. Seisatas kärner kuskil, et vaadata, kas aednikupoiss on roosipõõsa korralikult tagasi lõiganud, kas renetid kõlbavad juba korjata –, seisatas ka Härra Tuvi, istus kenasti maha, vaatas. Astus kärner edasi, ajas ka kõuts ennast jalule, tippis veidi longates vanamehe kannul.
Kuna kärner kunagi ei kiirustanud, jõudis ta hämmastavalt palju. Tema alla ei käinud mitte ainult aed, park, triiphoone, kus kasvas apelsinipuid, palme ja orhideesid, vaid ka kõik mõisa kaksteist ahju, mida ta talviti igal varahommikul küttis. Ka ahjudega on kassidel teatavasti soojad suhted, nii et loomulikult oli Härra Tuvi sellegi töö juures abiks, kui ta just mõne küdeva ahju ette tukkuma ei jäänud, millest polnud ka midagi, sest kärner jõudis varsti ringiga sinna tagasi, roop käes, et süsi segada.
Ahjud ise olid tõelised ahjukunsti meistritööd, ahjud-katedraalid, mille kaheteistkümnes lõõris orelina vuhises tuli. Härra N. näitas neist pilte. Kõrged, läikivad, valged glasuurpotid kaetud siniste (nagu ta ütles) mustritega, kus kujutati stseene karjuseelust, linde, rändureid, sõjamehi, haldjaid. Hiljem need ahjud tassiti laiali, ei tea, kuhu nad said. Mõisa, mis polnud siis enam ka mõis, tehti tavalised musta plekk-kestaga ahjud. Selliseid uhkeid ahjusid ei oskagi keegi enam teha. Inimesed ikka, kui nad on õppinud midagi tegema nii hästi, et paremini enam ei saa, kaotavad asja vastu huvi, jätavad sinnapaika, lasevad laguneda. Võib-olla läks kogu mõisaga just nii: elu oli seal nii ilus, et kuidagi paremini enam ei saanud.

Onnepalu, Tonu, „Mandala“. – Tallinn: Varrak, 2012, lk 69–70
Hääle andis: Indrek Sammul

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti