fbpx

Puud olid, puud olid hellad velled

Varjul oli kõva võim.
Hommikul paistis päike armulikult lumiseid mägesid ja orge. Maa oli silmipimestavalt valge, kogu mustus, kurjus ja pettus kinni kaetud, nagu polekski maailmas ikaldust, tõbesid ega usuvahetust.
Õlekõrred imesid endasse soojust ja sulasid lauda ees lumest välja, tumenes ka talvel kõvaks tallatud teerada.
Öine uim oli lahtunud. Ilus ilm tegi Hinnu meele rõõmsaks, ta oli veel noor mees. Kui vanem vend elaks, läheks tema, Hind, eeloleval sügisel liisu alla.
Ta lükkas rehealuse värava lahti. Päikesekiired tungisid rehe alla, panid õhus hõljuva tolmu kullendama, mängisid seina peal sarral ja reherehal. Hind vaatas tolmukibenate tantsu, päike rammestas, kõrvu tõusis kauge kohin. Oli see metsamüha, ajalaine vaibumatu hääl, veretukse, lootus? Pea hakkas ringi käima, silme ees keerlesid vikervärvilised rõngad. Mida kauem ta tolmutantsu jälgis, seda ebatõelisem tundus sari seinal, lõpuks ta isegi. Päike tegi nii mõnegi asja küsitavaks.
Ta klammerdus sõrmedega väravapuusse ja laskus raskelt rinnuli, et mitte kukkuda. Uks kiikus hingedel. Tuli kiusatus end puule rippu lasta, jalgadega hoogu anda ja uksega sõita.
Seda isa ei sallinud.
Ent kui päike soojendab mõnusalt, leplikult selga, kui talu on tühjaks koolnud, põlvkondade järjepidevus katkenud, ega siis muud üle jäägi kui kriiksuval uksel sõita ja silmitseda tolmukübemete tantsu tühjas rehealuses.
Tasakesi tõukas Hind enda varvastega liikuma, hinged kääksatasid. Need olid esimesed raudhinged Palanumäel, isa tehtud.

Traat, Mats, „Puud olid, puud olid hellad velled“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 14–15
Hääle andis: Alo Korve

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti