fbpx

Keegi ei kuule meid

Kahe kõrge orunõlva vahel lookleva jõe kallastel laius linn. Ta polnud suur ega ilus, niisama nagu jõgi polnud lai ega tore. Kuid oma aedade rohkuse, oma jõkke voolavate ojade, oma kõmisevate puusildade, oma siniste ja kollaste puumajadega tõrvapapist katuste all ning oma äärelinna rohtukasvanud tänavatega oli ta kodune kõigile neile, kes oskavad vaadata väikelinna hinge. Ta polnud oma ilmelt ka sugugi ühetooniline, sest siin leidus mitmeid erisuguseid osi. Madalaimal oruserval asus rida halle ja kehvuse pitseriga märgitud maju, kus polnud õiget aedagi ümber. Seda osa kutsuti Koerakülaks – inimesed sellel maal olid nimedes eriti osavad pilkama ja naerma teisi ja iseendid. Linna vastasserval oli sellevastu aedade keskel suur väli kergeid väikesi puumaju heal mustal aiamullal ning seda paika siin kutsuti jälle Pilpakülaks. Siin elasid ametnikud ja käsitöölised, kelle väike unistus väikesest kodust oli saanud reaalse kuju oma kätetöö vaevast. Aga peale selle oli olemas veel uuslinn äride, turu, pankade ja asutustega, ning vanalinn kõigega, mis kuulus minevikku.

Uibopuu, Valev, „Keegi ei kuule meid“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1991, lk 6
Hääle andis: Ardo Ran Varres

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti