fbpx

Toomas Nipernaadi

Ta pani käe kulmude juurde ning vaatas uurides ees avanevat maastikku.
„Tõesti,“ hüüdis ta rõõmsalt, „nood kauged metsad seal silmapiiril, nood peavad olema juba minu talumaa metsad! Ega ma ometi eksi? Üsna, üsna sarnased – ja mäeahel jookseb kui sahk taeva, ja üksikud kõrgemad puud on nii tuttavad, ja kogu ümbrus on nii kodune, nagu oleksin siin maast-madalast kasvanud. Tõesti, siin pole pettust ega lummutust, olen üsna õieti arvanud, seal seisabki mu talu, seal – nende metsade taga!“
„Kus, kus?“ küsis Kati rõõmsalt ning sirutas oma punase kaela üle Nipernaadi õla. „Kas seal?“
„Ei mitte, lollakas, mitte seal!“ ütles Nipernaadi, võttis tüdruku käe oma pihku, pani sõrme kui sihtraua ta silma juurde ning näitas. „Vaata, nood metsad seal, nood kõrgemad, mis sinendavad ja tõusevad kui sahaots vastu taevast. Nonde metsade taga on minu kodu ning sinna tahan ma sind viia.“

Gailit, August, „Toomas Nipernaadi“. – Eesti Päevalehe Raamat, 2006, lk 161–162
Hääle andis: Alo Korve

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti