fbpx

Kevade

Ta ruttas kohe hääle järgi sauna nurga taha ja leidis oma suureks imestuseks, et see, kes tegi lastud varese häält, keegi muu ei olnud kui Kiir. Viimane toetus peaga vastu sauna nurka ja ähkis ja puhkis, nagu oleks ta endale ülesandeks teinud sauna sel kombel ümber lükata.
„Mis viga?“ küsis Toots.
„Süda läigib,“ vastas Kiir.
„Mispärast ta läigib?“
„Noh, see eilane … see eilane …“
„Ah see eilane vein? Kuda sa tuppa said?“
„Papa viis.“
„Mis ta ütles?“
„Sinu lubas maha lüüa.“
[---]
„Küll on kahju,“ ütles Toots, „et saun köetud ei ole. Muidu läheks lavale ja higistaks natuke, siis oleks kõik läind nagu pühitud.“
[---]
Toots läks sauna esikusse, tõi sületäie hagu sisse ja tegi ahju tule.
„Noh, võta lahti, võta lahti!“ ütles ta hagu ahju toppides ja vahtis ühe silmaga kõõrdi Kiire poole. „Varsti läheb soojaks, siis higistad natuke, uhad külma veega üle, ja küll sa näed, kui hea on pärast olla. Ma olen ise alati peale joomist nii teinud. See on kõige parem rohi. Minu vanamees ütleb kah, et see kõige parem rohi on. Võta ruttu lahti!“
[---]
Kiir tahtis end riidesse panna, aga Toots sai õigel ajal jaole, tõmbas riided ära ja manitses:
„Vaata, kus narr! Nüüd, kus sa varsti higistama hakkad, paned sa riided selga. Too siia riided!“
Ta viis riided sauna esikusse, tuli tagasi, kõbis tuld ja patsutas käega ahju. Ahi oli ju soe; mis ta krõbises seal ülal, et tal on külm. Kui ta nüüd varsti higistama ei hakka, siis on väga kahtlane, kas ta üldse higistab.
„Mina ei saa siin higistada, mis sa jonnid,“ vastas Kiir, „ennem külman lava külge kinni kui higistama hakkan. Kuuled, naksti ja naksti jääb taguots lava külge kinni.“

Luts, Oskar, „Kevade“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 227–228, 230
Hääle andis: Karol Kuntsel

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti