fbpx

Seitsmes rahukevad

„Vaata nüid oma linna!“ sundis ema turtsakalt, sest ma olin tema kleidi eest täiesti kortsu istunud.
Nägin läbi tolmuse bussiakna puulatvadest ja metsadest piiramata sinist hiigeltaevast, ja alles seejärel järve orus ning maju mäekünka otsas. Nägin kõrgel taevas linde ja väikest valget poolkuud.
Oli see vastukaja tõelistele linnataevastele kõrgete majakorruste akendes? See suur taevas tekitas ärevust ja ärevus kestis seni, kuni bussist maha ronisime. Siis seisime järsku pika punase telliskivimüüri ääres ja mul oli ähmane lootus tunda juba nüüd masinakohvi, värskelt teritatud pliiatsite, metrootunnelite lõhna. Hakkasin virisema, sest see linn haises värskest hobusesõnnikust ja praetud pekist. Majad seisid reas nagu kastid.
„Nii madalad majad ongi või?“ küsisin pahuralt ja ema nähvas: „Sulle ei kõlba ka mette ükski asi! Jumal, jumal küll, miks ma ometi siia tullin, oless võind parem omas kodus rahu olla!“
Üksik hall „Pobeda“ sõitis aeglaselt mäest üles, suured pärnalehed kahisesid, õuedest paistsid puuriidad ja luitunud kemmergud. Valged floksid lõhnasid läbi tarade.
Hoidsin jälle ema käest kinni. Majad muutusid natuke kõrgemaks, inimesi tekkis tänavale rohkem. Nägin esimest korda elus tuvi, muruplatsi ja jäätisetuutut. Läbi muru jooksid sirged teed, teede ääres seisid pingid ja prügikastid, pinkidel istusid emad lastega. Lapsed sõid jalgu kooditades jäätist ja nende ees kõndisid paksud tuvid läikivate ning sillerdavate kaeltega.

Luik, Viivi, „Seitsmes rahukevad“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 30–31
Hääle andis: Merle Jääger

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti