fbpx

Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija

Pühapäeviti mõtle hingamispäeva peale et sa seda pühitseksid Moosese magati Kristowite juures väsimuseni. Tõusti piduliku tundega, kümmeldi pidulikult, anti pidulikult vitsa. Kui tülitseti, siis ikka pidulikult.
Seejärel riietuti pidulikult ja siirduti väikeses perekondlikus protsessioonis – pape mammega ees, Liiken Nikasega taga – pidulikult kellelegi külla või grüünesse või lihtsalt linna peale patseerima.
Phoenixburg see on see ülemeelik linn kes elas muretult Sefanja oli ülemeelik muretu linn. Linnasüdameks oli raad, uus kellatorniga raehoone. Ent kesksemaks paigaks oli Taaraptu ja Lossi tee ristpaik ning Daanlinna tänav, kus oli ridamisi kauneid kivihooneid: laulust rõkkavaid seltsimaju, kaubast lõhkemas kaubamaju, hõngulisi vürtspoode, kohvikuid ja jäätisepaviljone. (Nikase meelest ei kaotaks Fööniksburg midagi, kui see vaid jäätisepaviljonidest koosneks. Ning Liikeni meelest võinuks Phoenixburg üksnes lillenäitustest koosneda.)
Phoenixburgi vaatamisväärsused,
neid võis möödumisi, silmasihkel nimetada seisvateks ja liikuvateks. Seisev vaatamisväärsus oli ennekõike linn ise Lossimägede ja kirikutega, ürgoru ja järvega; solgete skulptuuridega ja suurmeeste monumentidega aga kes on teie hulgas need kes muretsedes võivad oma pikkusele ühe küünragi jätkata Luuka. Monumente pidi siiski lugema liikuvateks vaatamisväärsusteks, kuna Phoenixburgi poliitiliste pöörete ajal tuli vanadel monumentidel oma alustelt maha astuda, andes ruumi uutele monumentidele. Seisvaks vaatamisväärsuseks tuli seega lugeda skulptorite kujutlusvõimet.
Linna liikuvaiks vaatamisväärsusteks peeti – seda küll Phoenixburgi poisikesed – pritsimehi ja korstnapühkijaid, kui esimesed kumavate kiivritega redelitel leegisüldasid mõõtsid ja teised kui lendavad tahmatondid katuseharjade kohal hõljusid.
„Palangu puhul, “ arutles Nikas, „polnud viimastel kaotada midagi: kui pritsimehed tulekahjule sest ammusest ajast on valmis põletuspaik – see on kuningagi jaoks Jesaja hiljaks jäid, jäid korstnapühkijatele siiski korstnad, mida pühkida.“

Baturin, Nikolai, „Kartlik Nikas, lovilakkade kammija“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1993, lk 112
Hääle andis: Indrek Sammul

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti