fbpx

Õitsev meri

„Oo! Hannes!“ hüüdis nüüd tüdruk ning tuli lautrikivide teisele reale, nii et vette vahtiv poiss nägi ta roosa kleidi õhukest serva ja peeni rahutuid sääri.
„Jah,“ ühmas Hannes vastuseks ja pilutas silmi, sest ehkki päike oli juba Hülgelaiu rohelisel turjal ja kavatses end uputada verevaks värvunud merre, olid ta viimasedki kiired veel silma jaoks heledad.
„Ma just tulin linnast ja jooksin kohe merd vaatama,“ helistas tüdruk.
„Ega see kohegile jookse!“
„Ega ta jookse küll. Aga, tead … Kui suved siin mängitud ja hullatud, ujutud ja sulistatud, siis esimene mure – joosta vaatama. Armastan ju sõuda ja … kõik!“
„Jah, kui vesi magab, mis siis viga!“
„Oo, tuulega – siis on ta ka ilus! On laineid ja merevahtu! Kole kena.“
„Eks ta kaldalt vaadates ole.“
„Aga merel?“ küsis tüdruk, sest eks poiss oli elanud läbi mõnegi tuule ja sõudnud üle harjast tõstva mere. Nagu maapopside pojad teenivad leiba karja järel, nii rannaküla kalurite lapsed ei saa kaua sirguda, ilma et neil tuleks juba näha vaeva tujukast merest leiva tabamisel.
„Merel? Mis ta, tühi, sealgi!“ arvas nüüd vette vahtiv poiss. „Vaatamise jaoks pole seal midagi. Kui tuul väljas – kärista sõuda, see on see ilu ja asi. Parem ikka kõndida linnatänavail!“

Mälk, August, „Oitsev meri“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 6–7
Hääle andis: Tonu Mikiver

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti