fbpx

Heliseb-kõliseb …

Suvepäevaliste laager asus Häädemeestest mõniteist kilomeetrit edasi, Kabli kandis. Meil oli palju tegemist, et mitte eksida hüvale ja kurale, mere äärde ja metsasügavusse suunavate viitade trobikonnas, sest sel nädalavahetusel pesitses Häädemeeste, Jaagupi, Kabli, Treimani, Metsapoole ja Ikla kaunite mändide all veel vähemalt tosin telklaagrit. Meil oli tõesti õnne, et leidsime Pärnu rajooni noorte suvepäevalised kohe esimesel katsel üles.
See oli väike õdus telkkülake, inimesed olid siin sõbralikud ning tujukast ilmast moraalselt üle. Meile toodi bussi võileibu ja mitu kannu tulist kohvi, võtsime kõvasti pruukosti ja asusime siis teokalt oma ülesandeid täitma.
Varsti loivas Oskar välimikrofonide juurde, vaatas üle sõbralikku kobarasse kogunenud suvepäevaliste, tõstis käed, Sassijaan lülitas magnetofoni sisse, männid hakkasid värisema nüperdavast, plärisevast, uhkeldavast, toretsevast ja naljakast diksiländpalast, Oskar ajas end korraks sirgu, tõstis mikrofoni suu ette, koputas sellele küünega, muusika lakkas.
„Tere õhtust!“ ütles Oskar ja ootas muheldes ära, kuni aplaus vaibus. Taas oli ta toosama Oskar, keda noored inimesed läbi ja lõhki tundsid, kes lõbusalt juhtis viktoriine ja võistluskontserte – Oskar oli jälle mõnus mees.
„Nõndaks, siin me nüüd olemegi,“ ütles Oskar koduselt. „Nii nagu teiegi, kirume me halba ilma. Teie lohutuseks võin lisada, et vähemalt pool vabariiki kannatab täna ilmataadi sandi tuju all. Kõikjal on elu märg, igatahes pole kusagil kuivem kui siin …“

Kallas, Teet, „Heliseb-koliseb …“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1972, lk 133
Hääle andis: Janek Joost

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti