fbpx

Poeem Pärnu silgust

Vanal hallil ajal, räägib rahvasuu, ujunud hiiglasuur valaskala Pärnu lahte – tulnud siia paremat elu otsima. Veed tõusnud üle kallaste, ähvardanud linna ära uputada. Silk, nutikas mees, nuputanud nõu välja, kuidas ohtlikust võõrast vabaneda, ja päästnud sedasi Pärnu linna.

Õilsate vääriskalade liigist
ta ju ei ole, oh ei,
ja kui võtta võrdlus antiigist:
lõhe on tseesar,
siig on senaator,
silk on vete plebei.

Massina parvedes, häiritud ala
lõuakaist röövleist (– ei jänni veel jäägi!).
Pööbel!
Suured ja saksemad kalad
räimega üldse ei räägi.

Ujugu edasi! Väiksemast vellest
ujugu ilusti mööda.
On’s tal kuiva või märga sellest,
kui ainult ära ei sööda.

Pole just lõukoera südant tal rinnas,
ohu eest otsemaid pakku poeb.
Ometi päästnud kord Pärnu linna
tsura-ealine silgupoeg.

Elab veel nutikas silgusugu:
juhtuski nõnda, et kordus see lugu.
(Vallatles kevad – kõik tembud tal hoos.)
Tõtt selles jutus on paras jagu,
mitte vähem kui muistses loos.
- - - - - - - - - - - - - - - - - -

Nagu pikse kärgatust
kuuldi igas peres:
valaskala märgatud
Kihnu kohal meres!
Kohe järgnes sõnum uus –
loom on juba lahesuus.

Piirivalve läbi lasi:
„Kala? Pole meie asi!“

Tähendab et – ohutu,
ei puutu inimesi.
Elukas küll tohutu –
juba tõuseb vesi.
Kui ta siia sisse tikub,
püügiriistad ära rikub.

Kalamehi mitu paati
läkitati lahele:
ei nad mõistnud vaalataati –
keelega jäid vahele.
Küll on häda,
hüüa või hõika!
Ega’s pärnakad ei mõika
muud kui seda
va silgu keelt.

Aga vaal – ta tuleb, tuleb,
juba muuli otsa suleb.
Ei see ole naljamäng,
meri keeb ja vahutab,
vana seatud vetesäng
vooge vaevalt mahutab.
Plaažid juba, pargid juba
lainetavad lahvavees …
Meri tungib linna!
Seal siis isiklikult lubas
vaala vastu välja minna
linnaisa, esimees.

Kohe taipas me turist,
kellega tal tegemist.
Palgel viisakuse võie,
lahkust laia, läikivmusta,
vaata, avab naeratus ta
suu kui päratuma õie.
Jutt on usaldav ja pikk
hädadest, mis seni talund.
Lõpuks nagu põgenik
varjupaika palub,
juurde lisades:
„Ei mitte
ainult see, et vaalakütte
pole siin, vaid muidu ka
meeldib mulle teie meri,
meeldib mulle teie eri-
line, kaunis, vaba maa.“

Tunnustus võib meelitada,
aga siiski keelitada
tuleb võõrast, kas ta vahest
muudaks meelt ja lahkuks lahest.
„Vestleme siin kahekesi,
aga linna tulvab vesi.“

Nägu rõõmusärane,
pöördub hiiglapea:
„Vesi? Suurepärane!
Vesi! Väga hea!“

Tee nüüd selgeks! Käega lõi
esimees: „Ei, ma ei või
nõustuda, kuis teid ka hindaks.
Meil ei ole,
lihtsalt pole
vaba elamisepinda.“

Kuidas ohtu hajutada?
Kuhu vaala majutada?
Sanatooriumi? Varsti
poleks seal ühtainust arsti,
ja ei võetaks ka hotelli
ilmapealgi säärast selli.
Tühi pole ükski kool:
suvelaagreid igal pool
töötab …
„Ehk küll pioneerid
tervitaks teid endi seas,
aga sealne elukeeris
tülikas on teie eas.
Mudaravilas saaks rahu,
ja no – vanni te ei mahu!“

Argumente nii ja naa,
poolt ja vastu …
„Ei, ei saa!“

Venib, venib vaala lõust,
hoiab nuttu kõigest jõust,
siiski silmist veerevad
üle musta palge
suured, pikad pisarad,
vesi valuvalge.
Piripill, et tont sind võtku!
Vähe vett veel,
vaja, et veel
juurde nutku …
„Lakake!
Ärge linna päris lausa
uputama hakake.
Mul on raske, ütlen ausalt,
praegu miskit ette näha.
Vaatame, mis annab teha.“

Meri kohab, meri keeb,
meri ennast sirutab.
Kas nüüd laheliuast veed
hoopis välja virutab?
Varsti, varsti üle uste
majadesse murrab voog!
Ah, kui palju pahandust see
kutsumata külaline
meile kaela toob!

Kimbatuses esimees
istub kaldal, tallad vees,
märjas kuues, märjas kaabus,
nõnda kuis ta merelt saabus.
Tundes kogu vaala raskust
rinnal, puhkama ta laskus.
Aru pidada veel üksi
mõtleb siin. Ju keegi müksib
vastu vettind saapanina …
Silk!
„Just nii, see olen mina!“

Seal ta seisab nagu tikk
saba peal, lööb ette rinna.
Uskumata! Imelik!
Lubab päästa Pärnu linna!

Jah, ta prooviks linna päästa,
kohe asja juurde asuks,
aga silgusugu säästa
linnaisa vastutasuks
tõotagu …
„sest enneaegu
räimelapsi hukkub praegu.

Sada silku, tuhat võrku –
pole, kuhu poegi panna.
Kaitse maimukesi nõrku,
kudepaigad vabaks anna.“

Käsi laotab esimees:
„Kullake, no mis me teeme?
Siin, kus ilmne gripioht,
pole õige aeg ja koht
arutada neid probleeme.
Sunnid mind …“
„Ei mingit sundi:
vesi tõuseb sujudes,
kabinetti, kõnetundi
varsti pääseb ujudes.“

Meri möirgab, meri hõiskab,
hullu tantsu tantsib voog,
kõik, mis pinnal, põhja paiskab,
kõik, mis põhjas, peale toob.
Läbisegi lauad, latid,
võrgunartsud, palginotid,
traadipundar ogane –
kõik, mis mõistlik meri peidab,
täna õue alla heidab
lokse savisogane.

Pilvitu on taevasine.
Ei, see pole tavaline
maru meie rannikmaal.
Pole nõnda olnud eal see,
ei, on kõiges süüdi seal see
kolossaalne,
legendaarne,
enneolematu vaal.

Ja siis hüüdis esimees:
„Kõik, mis minu võimuses
teen! Nüüd mine!“
[---]

Merilaas, Kersti, „Poeem Pärnu silgust“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 11–24
Hääle andis: Merle Jääger

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti