fbpx

Jõmmu

Korraga kostis jõelt „Dam-dam-dam, dam-dam-dam …“. Tumedad noodid kõlasid veidi ähvardavalt, täpselt nagu indiaanlaste nõiatrumm. Hääleallikas polnud enam kaugel, lähenedes kesklinna poolt. Mari kissitas silmi ja nägi, et Kroonuaia silla alt ujus välja tuttav lodjasiluett. See oli ju Jõmmu!
Mari jälgis jõelaeva tulekut lummatuna. Vanaaegne laev nägi alati kummituslik välja, ka siis, kui keegi ei tagunud selle katusel trummi. Hiigelsuur puust jõelaev oli lihtsalt nii veider – ime, et selline sai üldse tänapäeval olemas olla. Laeva nimi oli Jõmmu, juba see nimi oli imelik.
Mustaks tõrvatud kerega ja tohutut vanni meenutav Jõmmu võinuks vabalt olla ajamasin, millega on mõni hull professor just ülikoolilinna saabunud, valge savipiip peos ja must silinderkübar peas. Üks kreisi professor sajandite tagant mahuks alati Tartusse ära, muigas Mari.

Keränen, Mika, „Jommu“. – Tartu: Keropää, 2016, lk 4–6
Hääle andis: Hannes Kaljujärv

Vaata Kaardil
Loo oma kaart
Eesti